Ooper
Cyrano de Bergerac

Edmond Rostand’i näidendi alusel

​​

Helilooja Eino Tamberg
Libretist Jaan Kross
Muusikajuht ja dirigent Risto Joost
Lavastaja, kostüümi- ja lavakujundaja, valgus- ja videokujunduse idee autor Mare Tommingas
Valguskunstnik Andres Sarv
Videokujundaja Juho Porila
Peakoormeister Aleksandr Bražnik
Koormeister Kristi Jagodin
Kontsertmeistrid Piia Paemurru, Margus Riimaa, Katrin Nuume
Lavastaja assistent Merle Jalakas
Inspitsient Ülle Tinn

Osades:
Poeet; Cyrano de Bergerac – Raiko Raalik (Rahvusooper Estonia)

Roxane, Cyrano nõbu – Maria Listra (külalisena)

Christian de Neuvillette – Juhan Tralla (külalisena)

Krahv de Guiche – Tamar Nugis (Rahvusooper Estonia)

Ragueneau, pagar ja poeet – Rasmus Kull

Lise, Ragueneau’ naine – Grete Oolberg

Kapten Carbon de Castel-Jaloux – Märt Jakobson (külalisena)

Roxane’i seltsidaam – Karmen Puis

Kaputsiin – Hisatoshi Nezu või Tarmo Teekivi

Poeedid – Oliver Timmusk või Rainer Aarsalu, Kristjan Häggblom või Artur Nagel, Taavi Tampuu (külalisena) või Egon Laanesoo

Vahisõdurid – Kristjan Häggblom ja Taavi Tampuu (külalisena)

Palgamõrtsukad ja kadetid - Rainer Aarsalu, Edgar Mikkel, Oliver Timmusk, Tarmo Teekivi,

Ivar Saks, Aleksander Lumi, Hisatoshi Nezu, Egon Laanesoo, Alo Kurvits, Artur Nagel,

Risto Orav, Elmar Pool, Uku-Markus Simmermann, Ruudo Vaher, Kristjan Häggblom
Vanemuise ooperikoori meesrühm ja Vanemuise sümfooniaorkester

Ooper on kahes vaatuses ühe vaheajaga, kestab koos vaheajaga 2 tundi ja 35 minutit.
Esitatakse eesti keeles eesti- ja ingliskeelsete tiitritega.
Esietendus 22. aprillil 2023 Vanemuise teatris

 

Prantsuse kirjaniku Edmond Rostand’i näidend suure ninaga impulsiivsest mõõgakangelasest Cyranost, kes valdab teravat keelekasutust sama oskuslikult kui rapiiri, leiab aset 17. sajandi keskpaigas Pariisis.

Viievaatuseline värsskomöödia „Cyrano de Bergerac“ esietendus Porte-Saint-Martini teatris Pariisis 28. detsembril 1897. Tollal domineeris teatris peaasjalikult ühiskonnakriitiline draama. Rostand’i pikk värsivormis teos oma suure tegelaskonna ja erinevate tegevuspaikadega, mis otsis tasakaalu ülevuse ja groteski, väheste tegelastega stseenide ja massistseenide, koomilise ja traagilise vahel, võinuks olla määratud läbikukkumisele, seda enam, et tema senised teosed ei saavutanud märkimisväärset menu. „Cyrano“ ainus edulootus peitus asjaolus, et näidendi nimiosas astus üles endine Comédie-Française’i näitleja, koomiliste rollide poolest tuntud Constant Coquelin. Ometi kujunes „Cyrano de Bergeracist“ enneolematu menuk, mis on tänaseni üks armastatumaid prantsuse näitekirjanduse teoseid, nagu annavad tunnistust teose arvukad adaptatsioonid nii teatrites kui kinolinal.

Eino Tambergi muusika ja Jaan Krossi libreto sümbioosis valminud ooperi „Cyrano de Bergeraci“ esiettekanne oli 1976. aastal Rahvusooperis Estonia. Võrreldes Rostand’i näidendiga on ooper kontsentreeritud kolme peategelase, poeet-sõduri Cyrano, tema ihaldatu Roxane’i ja kadeti Christiani hingelisele maailmale.

*

„Kas Rostand lõi Cyrano või hoopis Cyrano Rostand’i? Loodu ja looja vahel on habras piir. Millal üks teiselt juhtimise üle võtab, ei olegi oluline. Oluline on jõuda sõnumini. Kui hoolega kuulata, leidub selles ooperis palju materjali, mis pole sõnades, vaid sõnade vahel.

Klassikalise arusaama järgi on Cyrano kujul tegu romantilise kangelasega, kel on tugev aukoodeks, aga minu meelest on tal tohutud kompleksid. Ta on kohati nagu Goethe Mefisto, kes teeb kaupa doktor Faustiga – siin ooperis noore kadeti Christianiga, et tema ilusa kesta sees oma armastatule, Roxane’ile, läheneda.“

 - Mare Tommingas, lavastaja

„„Cyrano“ on lugu inimsuhetest – armastusest ning ühiskonnaklassidest, mis on niivõrd igapäevased teemad. Kuigi meil Eestis klassiühiskonda võibolla nii palju ei tajuta, jõuab see teema algteksti ja tegevuskoha kaudu kuidagi väga lähedale. Muusikaliselt on Tambergil kõik karakterid väga reljeefsed, igaühel on oma äratuntav kompositsiooniline iseloom, oma läbiv lüürika. Muusikas kerkivad esile puhangulisus ja armastuseteema. Kuna libreto on eesti keeles kirjutatud, siis tekib riimidest juba ilma muusikatagi omaette poeesia.“

 - Risto Joost, muusikajuht

„Harva võib kohata nii eredat ja mitmetahulist karakterit kui Cyrano. Ta on peen poeedinatuur ja hulljulge mõõgakangelane. Tema tunneteskaala ulatub säravast koomikast sügava traagikani, tas on uhkust ja alistumatust ülikute ees, põlgust orjameelsuse ja pugejalikkuse vastu, kompromissitust oma loomingu kaitsel, ülevat eneseohverdust ja samal ajal ka ehtinimlikku edevust. Tal on ääretult nõtke ja ere fantaasia ning ta on võimeline sellesse eneseunustuseni sisse elama.“

 - Eino Tamberg. Ühe ooperi saamisloost. Teatrimärkmik 1975/76 (1977)