Kirikuooper
Lõpp ja algus

Helilooja Olli Kortekangas

Libretist Olli Kortekangas Dietrich Bonhoefferi tekstide põhjal

Lavastaja ja koreograaf Minna Tervamäki

Muusikajuht Jukka Nykänen 

 

Vokaalsolist (bass) - Nicholas Söderlund

Tants - Minna Tervamäki

Orel - Kari Vuola 

Klarnet - Tuulia Ylönen

Tšello - Marko Ylönen

Klaver - Jukka Nykänen

 

Ooper on vaheajata ja kestab u 1 tund.

Esitatakse soome ja saksa keeles.

 

Soome helilooja Olli Kortekangas (1955) on õppinud muusikateooriat ja kompositsiooni Helsingis Sibeliuse Akadeemias Einojuhani Rautavaara ja Eero Hämeenniemi juures ning täiendanud end Lääne-Berliinis Dieter Schnebeli juures (1981–1982). Ta on pärjatud nii oma kodumaal kui ka välismaal mitmete auhindade ja stipendiumidega, tema muusikat on esitatud kontsertidel ja festivalidel üle kogu maailma. Olli Kortekangase loomingu hulgas on umbes 150 teost soolo- ja kammermuusikast kuni sümfooniliste teoste ja ooperiteni.

Endise koorilauljana on teda heliloojana alati võlunud inimhääl, mistõttu on tema loomingu keskpunktiks olnud koorimuusika ja ooperižanr. Ta on teinud koostööd Soome kõrgetasemeliste kooridega, eriti Tapiola Kooriga, ning selle tulemusel on sündinud a cappella kooriteoseid, mis on maailma professionaalsete kooride repertuaaris. Kortekangas on kirjutanud kümmekond ooperit ja muusikat näidenditele, mis on tellitud või etendatud nii Savonlinna ooperifestivalil, Soome Rahvusooperis kui ka  mujal.
 

Olli Kortekangase kirikuooper „Ende und Beginn“ („Lõpp ja algus“) lauljale, tantsijale, orelile, klarnetile, tšellole ja klaverile tuli esiettekandele 2021. aasta augustis Uusikaupunkis. See põhineb Dietrich Bonhoefferi raamatul „Kirjad vanglast“. Raamat sisaldab suurel hulgal  Bonhoefferi vanglas kirjutatud märkmeid, luuletusi ja kirju, mis ooperis taaselustatakse. Olli Kortekangas on ise öelnud: „Kirikuooperi „Ende und Beginn“ pealkirjas viidatakse Bonhoefferi viimastele säilinud sõnadele. See on tihe, ühevaatuseline süvavaade õige ja vale, patsifismi ja vägivalla õigustamise ning süü ja armulikkuse tunnetesse, põhinedes Bonhoefferi enda tekstidel.”

 

Dietrich Bonhoeffer (1906–1945) oli saksa luterliku kiriku pastor, teoloog ja natsivastane dissident, kes oli tunnistuskiriku üks asutajaliikmeid. Tänapäevalgi aktuaalne Bonhoeffer kuulub 20. sajandi kesksete teoloogide ja huvitavamate mõtlejate hulka. Tema kirjutistel kristluse rollist ilmalikus maailmas oli laialdaselt mõju. Bonhoeffer oli ka vankumatu natsidiktaatorluse vastu võitleja. Ta liitus Abwehriga[1], mille hulgas oli palju kõrgeid ohvitsere, kes ei pooldanud Hitleri poliitikat ja tegutsesid tema kõrvaldamise nimel. Abwehri katte all tegutses Bonhoeffer Saksa vastupanuliikumise kullerina, et avaldada lääneliitlastele oma olemasolu ja kavatsusi, lootes koguda nende toetust, ning oma oikumeeniliste kontaktide kaudu välismaal kindlustada võimalikud rahutingimused liitlastega ja Hitleri-järgne valitsus. Ta seisis häälekalt vastu ka juutide genotsiidsele tagakiusamisele, osaledes Abwehri operatsioonides, et aidata Saksa juutidel Šveitsi põgeneda.

Bonhoeffer arreteeriti 1943. aasta aprillis ja suleti pooleteiseks aastaks Tegeli vanglasse. Hiljem saadeti ta Flossenbürgi koonduslaagrisse. Bonhoefferit süüdistati 20. juulil 1944 aset leidnud Adolf Hitleri mõrvakatses. Ta poodi üles 9. aprillil 1945, kaks nädalat enne Flossenbürgi koonduslaagri vabastamist Ameerika vägede poolt ja kolm nädalat enne Hitleri enesetappu.

Dietrich Bonhoeffer kihlus vaid kolm nädalalt enne arreteerimist 18-aastase neiu Maria von Wedemeyeriga, kellest Bonhoeffer oli 18 aastat vanem. Kuna Marial kui ametlikul kihlatul lubati vanglas oma tulevast abikaasat külastada ja temaga kirjavahetuses olla, siis tema kaudu sai Bonhoeffer saata oma kirjutisi vanglast välja eesmärgiga need tulevikus avaldada. Samuti aitasid teda heasoovlikud vangivalvurid. „Kirjad vanglast“ avaldati postuumselt ja see sisaldab üle 200 dokumendi, mille hulgas oli teoloogilisi ülestähendusi ja vanglaluulet ning kirjavahetus perekonna ja Eberhard Bethega, kes need kirjutised kokku kogus ja raamatuna välja andis.

Dietrich Bonhoefferi elu loetakse tavaliselt tagant ettepoole. Ühena oma viimastest tegudest tagas Adolf Hitler, et Bonhoeffer ja teised 20. juuli 1944 toimunud mõrvakatses osalenud tapeti. Bonhoeffer poodi üles Flossenbürgi koonduslaagris 9. aprillil 1945. aastal.

Nii usuelus kui elus laiemalt on märtri sõnadel ja tegudel eriline kaal. Aastakümnete jooksul on Dietrich Bonhoefferi tähtsus jätkuvalt kasvanud. Ta pole mitte ainult luterlik kirikuisa, vaid ka oikumeeniline mõjutaja. Kirjanikuna, kes ühendab kristliku usu väljendamisel intellektuaalse ranguse kogemusliku aususega, esitab ta meile endiselt väljakutse küsida, kes on Jeesus Kristus meie jaoks tänapäeval.

Bonhoefferi võime kohelda õiglaselt nii seda kui ka järgmist maailma on inspireerinud nii Lõuna-Ameerika vabastusteoloogiat kui ka Põhja-Ameerika evangeliste. Tema mõtteviis, elu ja märtrisurm pakuvad võimalust ületada traditsioonilisi vastandpooli. Eelkõige esitab ta kutse järgida Kristust, millest keegi ei saa kergesti kõrvale hiilida.

– Kaarlo Kalliala, emeriitpiiskop

 

„Minu huvi Dietrich Bonhoefferi isiksuse ja elu vastu sai alguse juba üle kahe aastakümne tagasi. 2000. aastal komponeerisin Savonlinna ooperifestivali jaoks ühevaatuselise ooperi pealkirjaga „Marian rakkaus“ („Maria armastus“). See oli kolme helilooja ooperitest koosneva triloogia „Aika ja uni“ teine ​​osa. Teised kaasatud heliloojad olid Herman Rechberger ja Kalevi Aho ning libreto kirjutas Paavo Rintala. Minu ooper rääkis Bonhoefferi ja tema kihlatu Maria von Wedemeyeri loo. Kuigi libreto puudutab Bonhoefferi mõttemaailma võtmeteemasid, jääb keskne fookus põhipaari armastusloole.

Minu uue ooperi pealkiri „Ende und Beginn“ („Lõpp ja algus“) on inspireeritud Bonhoefferi sõnadest: „See on lõpp, aga minu jaoks on see uus algus.“ Kui „Marian rakkaus“ oli oma lühidusest hoolimata suhteliselt suurejooneline, romantiline ja jutustav teos, siis ooperis „Ende und Beginn“ on võetud teistsugune lähenemine. See sarnaneb kammermuusikale – sisaldab rea lühikesi, lakoonilisi stseene, mis kujutavad Bonhoefferi kahte viimast eluaastat.

„Ende und Beginn“ sai alguse Nicholas Söderlundi algatusel. Ta oli pikka aega hellitanud ideed teosest, mis põhineks Bonhoefferi nn vanglakirjadel. Nicholas, Kari Vuola ja mina – olles varemgi koostööd teinud – asusime 2019. aasta suve alguses kirikuooperi kontseptsiooni välja töötama. Peagi liitus meie meeskonnaga koreograaf-tantsija Minna Tervamäki. Ooperi produtseerisid Uusikaupunki rahusümpoosion ja Cruselli nädal, teose tellisid aga Uusikaupunki ja Pori Teljän kogudus. Saime erinevatelt osapooltelt märkimisväärset toetust. Protsess oli erakordselt kiire, jõudes esialgsetest ideedest esietenduseni veidi enam kui kahe aastaga. Tunneme, et uurime olulisi ja intrigeerivaid teemasid.

Dietrich Bonhoeffer – üks 20. sajandi suuri märtreid – oli kahtlemata nii julge, sihikindel ja eeskujulik, nagu temast sündinud ikooniline pilt vihjab. Tema vanglakirjade intellektuaalne ja emotsionaalne jõud on vastupandamatu. Siiski tunnistan, et see, mis mind veelgi sügavamalt puudutab, on ebakindluse, ärevuse ja hirmu varjundid, mis kerkivad esile ridade vahelt ja mõnikord ka ridadest endast. Ooperis on laulja roll nende emotsioonide kanalina kesksel kohal. Oreli ja väikese ansambli muusika ning tantsija oma ilmega loovad omakorda sillad sellistele emotsioonikihtidele, mis trotsivad ka kõige targemaid sõnu. Asjaolu, et ooperit etendatakse kirikus – sakraalses ruumis, kus puudub fikseeritud lavatehnika –, mõjutab minu arvates oluliselt selle teostust ja väljendust, ma usun, et puhastaval ja täiustaval viisil.

Ooperi libreto koosneb peaaegu täielikult Bonhoefferi tekstidest. Olen valinud temalt seitse originaalkeeles luuletust kas tervikuna või fragmentidena, mille vahele on pikitud lühikesi kronoloogilise päeviku sissekandeid. Nendeks sissekanneteks valisin suulise dialoogi, antud juhul soome keeles. Võimalikel rahvusvahelistel esinemistel saab need tõlkida vastava riigi keelde. Lisaks kõlab ooperis paar stroofi 17. sajandi saksa hümnikirjaniku Paul Gerhardti koraalist „Fröhlich soll mein Herze springen“. Gerhardt ja just see koraal olid Bonhoefferi jaoks erilise tähtsusega.

Ooperimuusika põhineb minu jaoks tavaliselt mõnel tugeva ideel, mida püüan võimalikult mitmekülgselt edasi arendada. Seekord on keskne motiiv kasvavate ja kahanevate intervallide jada, mida ma eri viisil varieerisin. See idee töötab meloodia, harmoonia ja isegi rütmi tasandil. Soovi korral võib siin tuvastada seost seriaalse muusikaga, mis tõusis esile II maailmasõja järel modernismi domineeriva suunana, esindades uut, puhastavat algust. Minu muusika väljendus on kõike muud kui seriaalne. Minu tudengipäevade pärand, sealhulgas õpingud seeriamuusika keskse helilooja Dieter Schnebeli käe all, elab aga endiselt tugevalt pinna all. Eelmainitud Paul Gerhardti koraal on ooperis nii teksti kui muusikana. Koraali meloodia on loonud Johann Crüger. Huvitaval kombel järgib koraalimeloodia looklemine sarnast intervallide kasvamise ja kahanemise vaheldumist.

Ooperi teist keskset motiivi nimetan kellateemaks. See pakub näiliselt lõputuid varieerimisvõimalusi. Kellukeselaadne kõla on vaimustav muusikaline teema, mis tekitab ka erinevaid mälestusi ja kujutluspilte: kirikukellad, jõulukellad, matusekellad ja isegi lehmakellad suvistel loopealsetel. See võib sümboliseerida aja möödumist või seda, kuidas aeg näib seisvat. Kellad võivad heliseda nii rõõmust, kurbusest ja ka isegi saatusest.

Peale vokaallõikude sisaldab ooper mitmeid instrumentaalseid lõike, mida pean sillaks loo eri osade vahel või meditatsiooniks kuuldu seedimiseks. Eriti kaalukad on orelile komponeeritud kolm tokaatat. „Ende und Beginn“ kulmineerub ulatusliku osaga, kus kõik elemendid – vokaal, tants, instrumentaalansambel ja orel – saavad kokku. Ooperi lõpetab Gerhardti koraali viimane stroof „Ich will dich mit Fleiss bewahren“.“

 

- Olli Kortekangas, helilooja