Kontsert
Pirita missa

Arthur Honegger (1892–1955)

Oratoorium

La danse des morts / Surmatants, H. 131 (1938)

Libreto Paul Claudel

 

1. Introduction – Dialogue / Dialoog

2. Danse des morts / Surmatants

3. Lamento / Nutulaul

4. Sanglots / Pisarad

5. La résponse de Dieu / Jumala vastus

6. Espérance dans la Croix / Lootus ristile

7. Affirmation / Kinnitus

 

Margo Kõlar (1961)

Pirita missa (2009)

Liturgilise teksti eestikeelne teisend Vello Salo järgi Margo Kõlar

1. Meditatsioon I. Issand halasta

2. Au olgu Jumalale kõrges

3. Meditatsioon II

4. Mina usun

5. Püha

6. Meditatsioon III. Jumala Tall

7. Armulaud

 

Solistid:

Andrea Lauren Brown (sopran)

Kai Rüütel-Pajula (metsosopran)

Alvar Tiisler (bass)

Lembit Peterson (jutustaja)

 

200-liikmeline koor:

Eesti Filharmoonia Kammerkoor, koormeister Mai Simson

Eesti Rahvusmeeskoor, koormeister Kuldar Schüts

Tallinna Kammerkoor, dirigent Heli Jürgenson

Segakoor HUIK!, dirigent Ode Pürg

Kammerkoor Encore, dirigent Karin Tuul

Segakoor Vox Populi, dirigent Janne Fridolin

Koormeister Ingrid Mänd

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kontsertmeister Mari Poll

 

Dirigent Tõnu Kaljuste

 

Kontsert on vaheajata ja kestab umbes 1 tund.

 

Šveitsi juurte ja kodakondsusega, aga Prantsusmaal sündinud ja seal tegutsenud helilooja Arthur Honeggeri elu paistab pealiskaudsel tagasivaatel olevat üsna rahulik ja sirgjooneline: ta elas Pariisis, õppis konservatooriumis, elas mugavalt oma tööst. Kuid selle fassaadi taga peitus keeruline, isegi vastuoluline isiksus, kes vajas töötamiseks täielikku üksindust, kuid samas ta armastas Pariisi linnaelu. Ta  komponeeris ja teenis raha operetiga, kuid armastas muusikat selle pidulikkuse ja ranguse pärast; rõõmustas oratooriumi taaselustamise üle, kuid kahetses, et ta ei saanud komponeerida ainult oopereid. Koostöös prantsuse poeedi ja dramaturgi Paul Claudeliga ja ka teises sümfoonias väljendub küll lootus, kuid kahtlused saavad võitu ja ta alistub lõpuks absoluutsele pessimismile silmitsi maailma ja inimese naeruväärsusega ... Arthur Honegger on keeruline isiksus, keda on võimatu sildistada, kuid kelle muusika on sellegipoolest kohe äratuntav. Kuuludes noore heliloojana lühikest aega tegutsenud rühmitusse Kuuik (Les Six), mis ühendas heliloojaid, kes olid võtnud suuna neoklassitsismi (eelkõige Bachi) poole ja hoiaku impressionismi ja Wagneri loomingu vastu. Honegger on oma loomingu eesmärke selgitanud: „Ma ei kummarda laatu ega music hall’i, vaid kammermuusikat ja sümfoonilist muusikat selle olemusliku pidulikkuse ja ranguse pärast. Muusika struktuuril endal on minu jaoks nii suur tähtsus, et ma ei tahaks kunagi näha seda ohverdatuna kirjandusliku või pildilise väljenduse põhjustel. Mul on kalduvus (võib-olla pisut liialdatult) otsida polüfoonilist keerukust. Ma ei püüa naasta harmoonilise lihtsuse juurde nagu mõned antiimpressionistlikud muusikud. Vastupidi, ma arvan, et kujundi ja rütmi alusena tuleks kasutada meile eelnenud mõttekoolkonna loodud harmoonilist materjali, kuid teistmoodi. Bach kasutab tonaalse harmoonia elemente samamoodi, nagu mina tahan kasutada üksteise peal asetsevaid modernseid harmooniaid.“

 

Pärast mitmele teosele nagu oratoorium „Kuningas Taavet“ („Le Roi David“, 1921) ja sümfooniline pilt „Pacific 231“ (1923) osaks saanud suurt edu ei olnud hiljem kõik teosed nii menukad. 1930. aastate majanduslik kriis andis sellele ka tugeva löögi. Honeggeril aitas kriisist välja tulla koostöö Paul Claudeliga. See sai võimalikuks tänu endisele balletitantsijale Ida Rubinsteinile, kes tegutses miimikunstniku ja näitlejana ning kes oskas osavalt kokku viia kirjamehi ja heliloojaid ning selle kaudu sündisid mitmed viljakad koostööd. Esimene koostöö vili oli oratooriumižanris – „Jeanne d’Arc tuleriidal“ („Jeanne d’Arc au bûcher“, 1935). Claudelis leidis helilooja lõpuks kirjandusliku partneri, kes ilmutab tähelepanuväärset arusaamist muusikast; sel viisil sai ta uuesti määratleda teksti ja muusika uudse liidu võimalusi ning saavutada ammuigatsetud eesmärgi: „Unistan koostööst, mis saab nii täiuslikuks, et sageli mõtleb poeet muusikuna ja muusik luuletajana, nii et selle liidu tulemuseks olev töö ei oleks umbkaudsuste ja möönduste juhuslik jada, vaid ühe ja sama mõtte kahe aspekti harmooniline süntees.“

 

See koostöö andis heliloojale taas enesekindluse, mille tulemusel sündis suur hulk teoseid. Oratoorium „Jeanne d’Arc tuleriidal“ sai ka ajendiks kirjaniku ja helilooja järgmiseks ühistööks. Nimelt toimus oratooriumi esiettekanne Baselis 1938. aasta mais Paul Sacheri juhatusel. Baseli hotelli (Hôtel des trois rois) fassaadil märkas Claudel puulõiget „Danse des morts“, mida omistatakse Baselis tegutsenud renessansiaja kunstnik Hans Holbeinile (1497–1543) tööks. Kuna Ida Rubinstein oli just õhutanud kaht loojat uueks koostööks, pakkus Claudel välja idee järgmiseks oratooriumiks surmatantsu teemal ning selle tekst koosneks kokku põimitud vana testamendi tsitaatidest. Kohe pärast Pariisi naasmist hakkas Claudel libretoga tööle. Teos valmis juba 1938. aasta novembris ja selle esiettekanne toimus 2. märtsil 1940 Baselis taas Paul Sacheri dirigeerimisel, kellele oratoorium on ka pühendatud.

Oratoorium „La danse des morts“ on valminud poliitiliselt väga turbulentsel ajal, II maailmasõja lävel, mõjutatuna hirmutavast teadmatusest eelseisva ees. Maailma loomine, Iisraeli rahva ülestõusmine ja kristlik arusaam surnuist ülestõusmisest loovad kokku suurejoonelise muusikalise kunstiteose. Oratoorium algab nägemusega Iisraeli ülestõusmisest, milles Jumal äratab ümberringi lebavad luud uuesti ellu. Instrumentaalne äikesepuhang Honeggeri muusika alguses sümboliseerib Jumala kohalolekut. Muusikas saavad kokku rütmiliselt delikaatsed motiivid, kontrapunktiliselt viimistletud järgnevused, eri žanrid marssidest veidrate valsirütmideni või prantsuse populaarsete lauludeni nagu ringtantsulaul „Sur le pont dʼAvignon“ („Avignoni sillal“); seda kõike ühendab keerukas harmoonia.

 

Margo Kõlar on mitmekülgne looja, kellel leidub teoseid paljudest žanritest: sümfoonilist ja kammermuusikat, kooriteoseid, elektroonilise muusika teoseid, teatri- ja filmimuusikat. Mitmekesise loomingu ühe olulise tahu moodustavad sakraalsed vokaalteosed: koori- ja soololaulud, eesti vaimulike rahvaviiside töötlused, vokaalinstrumentaalteosed. Paljud neist on loodud tema enda asutatud sakraalmuusikaansambli Heinavanker jaoks ning Pirita kloostri liturgilise muusikana ja kloostri lauljate jaoks.

Nargenfestivali tellimusel loodud „Pirita missa“ (2009) aluseks on Pirita kloostris ühehäälselt lauldav eestikeelne „Pirita missa l“, mis valmis 2007. aastal. Liturgilise missateksti eestikeelse versiooni tegi Margo Kõlar Vello Salo tõlke järgi. Esiettekanne toimus Eesti Rahvusmeeskoori, Haapsalu Toomkoori, naiskooride Kaasike ja Netty, Haapsalu koguduse segakoori ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkestri esituses Tõnu Kaljuste juhatusel 2009. aasta mais Haapsalu toomkirikus Cyrillus Kreegi päeval. „Pirita missa“ on Margo Kõlari üks enim mängitud teoseid, kuna see on kasutuses Pirita kloostri teenistustel, aga seda on esitatud ka mujal.
 

2009. aastal toimunud esiettekande kavalehelt võis lugeda järgmist:

 

Alberti Rist

2008. aasta suvel tegi Tõnu Kaljuste ettepaneku kirjutada järgmise aasta Kreegi päevaks teos sümfooniaorkestrile ja koorile. Veidi hiljem kuulsin raadiost, et piiskop Alberti (1165–1229) pärandi väärtustamiseks on asutatud autasu – Buxhoevedeni Rist, mille esimesed aumärgid antakse kätte 1. juunil Haapsalus, kunagise Saare-Lääne piiskopiriigi (1227–1573) pealinnas, päev pärast minu uudisteose esiettekannet sealses toomkirikus. Meedias läks seepeale lahti kõva möll, et asutagem siis ka Ždanovi ja Beria aumärgid ...

 

Valjala maalinn

Suvisel Saaremaa matkal käisime perega Valjala maalinna varemetel. Seal oli muistne allikakoht, mille juures silt tsitaadiga Henriku Liivimaa kroonikast, aastast 1227: (HLC XXX, 5) [nad] ristivad – pühitsenud keset linnust [ristimis] allika ja täitnud vaadi – esiteks vanemad ja paremad mehed, siis muud mehed, naised ja lapsed. Ja oli väga suur meeste, naiste ja väikeste tunglemine, kes hüüdsid: „Tõtta mind ristima!“ hommikust õhtuni, nii et koguni preestrid, keda kord viis, kord kuus oli, ristimistööst ära väsisid. Nõnda ristisid preestrid suure hardusega rahvatuhandeid, keda nad nägid suure rõõmuga ristimissakramendi juurde tõttavat ning rõõmutsesid ka ise, lootes sellest tööst oma pattude andeksandmist.

Kahtlemata võimaldab Buxhoevedenite pärand väga vastuolulisi tõlgendusi, kuid nõgestesse kasvanud Valjala maalinna suvekuuma vaikelu rüpes valdas mind eriline lummus, mis otsis väljapääsu helides ...

 

Missa

Et miks ma kirjutasin selle missa? Võiks ju pärida laiemalt, miks üldse ristikirikuga tegeleda? Püüan häbelikult vastata: olen näinud Armastust, kui see peegeldub pühendunute silmist. Olen kogenud, kuidas see võib täita mindki kui helge olek, mis teeb erksaks, rõõmsaks, rahulikuks, leplikuks, teotahteliseks, paremaks. Olen näinud pühade elu, mis on kantud armastusest. Olen saanud head inspiratsiooni, midagi on ulatunud siia maailma minu elu läbi. Ja olen näinud imelisi vilju, mida sellesama inspiratsiooni läbi on sündinud aegade vältel.

Viimastel aastatel olen püüdnud Pirita kloostris muusikuna pisut abiks olla. Et eestikeelset liturgilist missamuusikat pole ülemäära palju valida, kirjutasin kloostri vaimuliku Vello Salo soovil mõned lood, sealhulgas ühehäälse „Pirita missa“ a cappella, lauljateks preester, koor ja kogudus. Et meloodia tundus sujuv ja mitte ülearu keeruline, tekkis soov materjaliga edasi töötada ning Nargenfestivali tellimus andiski võimaluse valada missa vokaalsümfoonilisse vormi.

 

Laulev publik

Peale taustamõtiskluste kunagise orduriigi pärandist on missa sündimise juures tegemist veel ühe õnneliku kokkusattumusega. Nimelt olen juba varem kirjutanud muusikat, mis on mõeldud küll kutselistele muusikutele, kuid milles leidub partii ka väiksema ettevalmistusega esitajatele või koguni kuulajatele. Ka liturgiline missa põhineb preestri, koori ja koguduse osade vaheldumisel ning me ei saa ju eeldada koguduselaulus muusikalist tipptaset. Kui rääkisin Tõnu Kaljustele muigamisi ideest anda koguduse lõigud kontserdikülastajatele, võpatas ta ja ütles, et tema on just pead murdnud, kuidas kaasata festivalil Haapsalu laulukoore. Nõnda osalevadki ettekandes palju kohalikke muusikasõpru ning publik leiab meloodia ka kavalehelt.

 

Emakeel

Kirik on püüdnud kristalliseerida inimeseksolemise põhiväärtusi ladina keeles. Kuidas ulatuvad need meieni, kes mõtleme ja tõlgendame maailma elavas ja kiirelt muutuvas keeleruumis? Öeldakse, et iga uus põlvkond peaks tegema alustekstidest oma tõlked. Kui sain Vello Salolt missa eestikeelse tekstiteisendi, keelitas ta mind sellesse loovalt suhtuma. Muusikalise voolavuse ja täpse mõtte nimel tegingi mõned muudatused.

 

- Margo Kõlar